Ella Mahlapuu
On inimesi, kes jätavad kustumatu jälje kaaslaste südameisse. Üks selliseid oli Maarjas Ella Mahlapuu. Tema eakaaslaste mälestuste ja fotode järgi on teada, et Ella Mahlapuu tegeles pidevalt näitemänguga 1914.-1962. aastani. Ta mängis oma esimese osa väga noorelt Makari talu rehe all, kuhu ema võttis teda kaasa haigestunud osatäitjat asendama. 1914. aastal mängis 17- aastane Ella uues, vastvalminud Maarja-Magdaleena Seltside Majas esmakordselt näitelaval. Tükk kandis pealkirja „Igal potil oma kaas ehk vana vanaga, noor noorega“.
Järgnes lõputu seeria näidendeid , nagu „Mõisavalitseja saladus“, „Kibuvitsatee“, „Sõnajalaõis“, „Libahunt“, „tuulte pöörises“, „Õitsev meri“, „Miina ja Mihkel“ jne. Tartu „Vanemuisest“ „Kosjasõidu“ lavastajaks kutsutud Türk olevat olnud Ella mängust nii vaimustatud, et nimetanud teda sündinud näitlejaks ja tahtnud vägisi teda Tartusse teatrisse viia. Ella enda ütlemise järgi pääsenud ta ime läbi. Olles ise näitejuhiks, korraldas ta pidevalt näitekursusi selle aia spetsialistide osavõtul. Unustamatud on operetid „Lõbus talupoeg“, „Armsaim kõigist kodutalu“, näidendid „Niskamäe naised“, „Justiina“, „Aruvälja talus“ jt.
Eriti viljakad olid aastad 1945- 1962. Kuigi selleks ajaks oli Maarja Seltside Majast saanud tuhahunnik, lavastas E. Mahlapuu kitsastes ruumides selliseid suuri tükke nagu „Tagaranna meeste kalakuunar“ , „Kuhu lähed seltsimees direktor?“, „Tulus amet“, „Hiline armastus“, „Sinine rakett“, „Rummu Jüri“, „kadunud poeg“, jne.
Ellal oli suur oskus jagada osasid. Ülevaatustest võeti osa iga kord, enamasti läks väga hästi, vahel tuli ette ka äpardusi. Viimaste kohta ütles Ella et , neid on elus hädasti vaja, muidu inimesed ei õpi, arvavad, et on isegi üleliia targad.
Kord Tartu ringkondlikul ülevaatusel küsinud kadunud Elmar Salulaht, kus see loomutruu rahvas saadud ja kust on pärit need kostüümid, et see „Tagaranna meeste kalakuunar“ noo hästi välja kukkus. Siis kostab Ella suure uhkusega nagu mõnes paruniproua osas: „Kostüümid on isiklikud ja rahvas oma kodukülast Muist jäi veel koju järgmist korda ootama.“
Nali sai tõeks , tõesti saime veel teisel aastal Tartusse. Näidendi „Lea“ mängimisel ütles Ellen Liiger, et isetegevuslaste kohta täisid uskumatult kõrgel tasemel oma osad Ella Mahlapuu, Endla Sepp ja Bernhard Laur. Kes arvab et see tuli Ella Mahlapuule kergelt kätte, see eksib. Kes Maarjas ei mäletaks pimedatel sügisõhtutel väikest laternatulekest Kassema teel, mis kiiruse sai sisse alles surnuaia vahel. Siis saabus Ella, istus kultuurimajas laua äärde ja jäi ootama. Juhtus ka , et ei tulnud kedagi. Aga teine käis seni, kuni tulid kõik ja mäng sai ett kantud, nagu ta oli soovinud. Ella ainuke tase oli alati puupüsti täis saal ja lõputu soe aplaus. Ella Mahlapuu viimsele teele saatmisel ütles üks tema kaua kaasmängija Voldemar Koppel: „Eesriie langes Maarja näitelaval ja võib-olla pikemaks ajaks.“ Tal oli õigus. Üle kümne aasta ei ole ühtegi pikemat mängu olnud. Ajad muutuvad, noorus leiab uued ja huvitavamad võimalused meelelahutuseks. Asja lähemal vaatlemisel aga ilmnes, et näitemängu pisik Maarjamail on siiski olemas. Nii otsustatigi Maarja Keskkooli direktori Ülo Sepaga eesotsas tähistada Ella Mahlapuu 85. sünniaastapäeva H. Raudsepa näidendi „Roosad prillid“ lavaletoomisega. Ühel prooviõhtul ütles õpetaja Pihelo: „ Tööd on koolis kuhjaga ja aega väga napilt. Mõtlesin juba loobuda, kuid siis meenusid mulle need teised toredad inimesed, kes nii täpselt ja kohusetruult proovidel käivad, nagu tegi seda Ella Mahlapuu ning ma ei loobu.“
Veel aastate pärast meenuvad sõnad: „Teeme ära selle mängu! Saab endale rõõmu ja rahvale meelelahutust igapäevases elus.“ Näidendis „Roosad prillid“ täitis Ella mahlapuu Melisande osa. Nüüd teeb seda Rutt Taniloo. Kaasa teevad Juhan Pihelo, Karin Reino, Kaja Kauge, Kaljo Talosaar, Helga Piir, Olem Kool, Kunnar Nurk, Kaie Põder, abielupaar Klaos jt.
Ella Sermand
Punalipp 13. märts 1982
Järgnes lõputu seeria näidendeid , nagu „Mõisavalitseja saladus“, „Kibuvitsatee“, „Sõnajalaõis“, „Libahunt“, „tuulte pöörises“, „Õitsev meri“, „Miina ja Mihkel“ jne. Tartu „Vanemuisest“ „Kosjasõidu“ lavastajaks kutsutud Türk olevat olnud Ella mängust nii vaimustatud, et nimetanud teda sündinud näitlejaks ja tahtnud vägisi teda Tartusse teatrisse viia. Ella enda ütlemise järgi pääsenud ta ime läbi. Olles ise näitejuhiks, korraldas ta pidevalt näitekursusi selle aia spetsialistide osavõtul. Unustamatud on operetid „Lõbus talupoeg“, „Armsaim kõigist kodutalu“, näidendid „Niskamäe naised“, „Justiina“, „Aruvälja talus“ jt.
Eriti viljakad olid aastad 1945- 1962. Kuigi selleks ajaks oli Maarja Seltside Majast saanud tuhahunnik, lavastas E. Mahlapuu kitsastes ruumides selliseid suuri tükke nagu „Tagaranna meeste kalakuunar“ , „Kuhu lähed seltsimees direktor?“, „Tulus amet“, „Hiline armastus“, „Sinine rakett“, „Rummu Jüri“, „kadunud poeg“, jne.
Ellal oli suur oskus jagada osasid. Ülevaatustest võeti osa iga kord, enamasti läks väga hästi, vahel tuli ette ka äpardusi. Viimaste kohta ütles Ella et , neid on elus hädasti vaja, muidu inimesed ei õpi, arvavad, et on isegi üleliia targad.
Kord Tartu ringkondlikul ülevaatusel küsinud kadunud Elmar Salulaht, kus see loomutruu rahvas saadud ja kust on pärit need kostüümid, et see „Tagaranna meeste kalakuunar“ noo hästi välja kukkus. Siis kostab Ella suure uhkusega nagu mõnes paruniproua osas: „Kostüümid on isiklikud ja rahvas oma kodukülast Muist jäi veel koju järgmist korda ootama.“
Nali sai tõeks , tõesti saime veel teisel aastal Tartusse. Näidendi „Lea“ mängimisel ütles Ellen Liiger, et isetegevuslaste kohta täisid uskumatult kõrgel tasemel oma osad Ella Mahlapuu, Endla Sepp ja Bernhard Laur. Kes arvab et see tuli Ella Mahlapuule kergelt kätte, see eksib. Kes Maarjas ei mäletaks pimedatel sügisõhtutel väikest laternatulekest Kassema teel, mis kiiruse sai sisse alles surnuaia vahel. Siis saabus Ella, istus kultuurimajas laua äärde ja jäi ootama. Juhtus ka , et ei tulnud kedagi. Aga teine käis seni, kuni tulid kõik ja mäng sai ett kantud, nagu ta oli soovinud. Ella ainuke tase oli alati puupüsti täis saal ja lõputu soe aplaus. Ella Mahlapuu viimsele teele saatmisel ütles üks tema kaua kaasmängija Voldemar Koppel: „Eesriie langes Maarja näitelaval ja võib-olla pikemaks ajaks.“ Tal oli õigus. Üle kümne aasta ei ole ühtegi pikemat mängu olnud. Ajad muutuvad, noorus leiab uued ja huvitavamad võimalused meelelahutuseks. Asja lähemal vaatlemisel aga ilmnes, et näitemängu pisik Maarjamail on siiski olemas. Nii otsustatigi Maarja Keskkooli direktori Ülo Sepaga eesotsas tähistada Ella Mahlapuu 85. sünniaastapäeva H. Raudsepa näidendi „Roosad prillid“ lavaletoomisega. Ühel prooviõhtul ütles õpetaja Pihelo: „ Tööd on koolis kuhjaga ja aega väga napilt. Mõtlesin juba loobuda, kuid siis meenusid mulle need teised toredad inimesed, kes nii täpselt ja kohusetruult proovidel käivad, nagu tegi seda Ella Mahlapuu ning ma ei loobu.“
Veel aastate pärast meenuvad sõnad: „Teeme ära selle mängu! Saab endale rõõmu ja rahvale meelelahutust igapäevases elus.“ Näidendis „Roosad prillid“ täitis Ella mahlapuu Melisande osa. Nüüd teeb seda Rutt Taniloo. Kaasa teevad Juhan Pihelo, Karin Reino, Kaja Kauge, Kaljo Talosaar, Helga Piir, Olem Kool, Kunnar Nurk, Kaie Põder, abielupaar Klaos jt.
Ella Sermand
Punalipp 13. märts 1982