Mälestusi isast
Olin vaid väike tüdruk kui isa viimast korda nägin, kuid meeles temast on minul palju. Kõigepealt, minu isa oli rahvamees, kes käitus kõikidega väga ühtlaselt, olgu see talupoeg või mõni „suur isik”. Talle meeldis inimestega tegeleda ja vast sellepärast oligi tema elukutse õige. Isal meeldis ka nalja teha, mis tihti emale ei meeldinud! Ema rääkis minule ühe loo isast. Elasime Avinurmes ja koguduses oli üks naine, kelle mees tarvitas nädala lõpus alati liiga palju alkoholi ja siis koju tulles hakkas nõusid purustama. Vaene naine tuli mitu korda isa juurde ja palus et pastorihärra teeks midagi! Meie ei tea kas isa lihtsalt tüdis sellest jutust, kuna tema ei saanud midagi parandada, kuid ütles naisele et kui mees tuleb jälle joobes koju ja tahab serviisi purustada, võtku tema ka taldrik ja visaku maha. Vaene naine vaatas isale kummalise näoga otsa ja läks koju, aga tuli juba järgmisel nädalal tagasi ja surus isa kätt ,ning ütles et pastorihärra on tõesti tark mees, kuna tegi mida tema oli õpetatud , haaras ka taldriku nagu mees ja kui mees seda nägi, pani oma taldriku tagasi ja läks magama. Tuli välja et nõude purustamist selles majas enam ette ei tulnud!
Isa oli seltskondlik inimene ja kui olid taludes ristjed, või mingi muu olemine, siis ema alati loobus temaga kaasa minemast ja isa siis ütles, „Noh tütreke, lähme peole!” Läksime siis kahekesi ja sellajal kui tema vestles rahvaga, tegelesin mina lastega. Isa teadis et tema võis muretult inimestega suhelda, kuna mina ei palunud et lähme nüüd koju! Mäletan ühte varakevade hommikut kui taluperemees meid hobuse ja vankriga koju sõidutas. Sõitsime üle meie heinamaa ja äkki olid virmalised taevas. Taluperemees vaatas ja mainis et see tähendab raskeid aegu. Kust tema seda teada võis, et varsti saabub sõda ka meie maale, mis meie pere lahku rebis.
Isa oli rahulik mees kes harva oma tasakaalu kaotas, mina seda kunagi ei näinud. Isegi kui minu noorem vend astus tema armsa viiuli peale kui me ajasime üksteist taga tema kantseleis. Ta võttis viiuli kätte ja väga rahulikult palus et meie lahkuks. Saime ema poolt karistatud küll!
Nüüd oleks küll temaga huvitav olnud vestelda, kuid aeg ei andnud mulle seda luksust. Tean et tema kohusetunne oma kogudusele põhjustas meie lahutust, kuid sellepeale pahane olla ma kuidagi ei saa . Tegi mida tema tundis ja oli tema kohus. Vahetevahel olen mõtelnud et vast isa armastas oma kogudust rohkem kui meid, kuid ma siiski ei usu seda. See oli vast võrdne ja tema tundis et kogudusel võibolla on teda rohkem vaja. Tahtsin teda ka Ameerikasse külla tuua, kuid haigus ei lubanud seda ja see reis jäi tegemata.
Mul on palju mälestusi isast veel, kuid sellest saaks väikese raamatu! Loodan et jäin ikka tema silmateraks kuni tema surmani!
Mari Viise Ƶarins
Isa oli seltskondlik inimene ja kui olid taludes ristjed, või mingi muu olemine, siis ema alati loobus temaga kaasa minemast ja isa siis ütles, „Noh tütreke, lähme peole!” Läksime siis kahekesi ja sellajal kui tema vestles rahvaga, tegelesin mina lastega. Isa teadis et tema võis muretult inimestega suhelda, kuna mina ei palunud et lähme nüüd koju! Mäletan ühte varakevade hommikut kui taluperemees meid hobuse ja vankriga koju sõidutas. Sõitsime üle meie heinamaa ja äkki olid virmalised taevas. Taluperemees vaatas ja mainis et see tähendab raskeid aegu. Kust tema seda teada võis, et varsti saabub sõda ka meie maale, mis meie pere lahku rebis.
Isa oli rahulik mees kes harva oma tasakaalu kaotas, mina seda kunagi ei näinud. Isegi kui minu noorem vend astus tema armsa viiuli peale kui me ajasime üksteist taga tema kantseleis. Ta võttis viiuli kätte ja väga rahulikult palus et meie lahkuks. Saime ema poolt karistatud küll!
Nüüd oleks küll temaga huvitav olnud vestelda, kuid aeg ei andnud mulle seda luksust. Tean et tema kohusetunne oma kogudusele põhjustas meie lahutust, kuid sellepeale pahane olla ma kuidagi ei saa . Tegi mida tema tundis ja oli tema kohus. Vahetevahel olen mõtelnud et vast isa armastas oma kogudust rohkem kui meid, kuid ma siiski ei usu seda. See oli vast võrdne ja tema tundis et kogudusel võibolla on teda rohkem vaja. Tahtsin teda ka Ameerikasse külla tuua, kuid haigus ei lubanud seda ja see reis jäi tegemata.
Mul on palju mälestusi isast veel, kuid sellest saaks väikese raamatu! Loodan et jäin ikka tema silmateraks kuni tema surmani!
Mari Viise Ƶarins